May 27, 2010

Vello Vikerkaar Peerna töödest: Igatsus läbi joone: Joonistades end kodule lähemale

Vello Vikerkaar on Peerna's work / Longing Through Line: Drawing Closer One's Home  - see English version of the writing here: http://vellovikerkaar.blogspot.com/

Eesti, mida välismaalastele näidatakse – või täpsemalt see külg endast mida Eesti valib näitamiseks, pole mind kunagi puudutanud kui tegelik Eesti.

Broshüürid, milles igasugused kahtlased ülivõrded kõige suuremast meteoriidikraatrite arvust saare ruutkilomeetril, Laetalu rekordilisest 70 taime sordist ruutmeetri kohta, või isegi selle maa imetlustäratav arv olümpia kuldmedalivõitjaid  elaniku kohta pole mulle kunagi muljet avaldanud ning nende faktide trükituna nägemine meenutab mulle Kansase põllumajanduslinnakeste meeleheidet, mida kunagi reisil üle preeria vanematega nägin: välja pakuti maailma kõige suuremaid preeriakoeri, maailma kõige sügavamat käsitsi kaevatud kaevu,maailma suurimat söelabidat, ning maailma suurimat nööripundart.

Minu arvamust mööda oli see,mida Kansasel pakkuda, hoopis turvaline, odav Aafrika. Lõputud avarused vähema tõenäsusega, et lõvi sind nahka pistaks. Ja sama lugu on Eestiga – tema külgetõmme on looduses.

Ja mitte ainult looduses. Mis minule kui kõrvalseisjale Eesti maailma ülerahvastatuse ning üleshaibitud tarbijaühiskonna kontekstis märkimisväärseks teeb, on ta looduse tundlik nüansirikkus.

Aga nüansirikkus ei allu juba oma definitsioonilt lihtsale kirjeldusele,mis omakorda teeb väga raskeks selle müügiartikliks muutmise. Ning enamus turundusisikuid vaataks viltu inimese peale, kes propageeriks puu najal istumist ning metsa vahtides männitüvedel valgusemängu vaatamist, või siis selili maas Navitrolla taevasse vahtimist.

Ehk on siis Eesti looduse ilu ning nüansid vaja jätta kunstnikele käsitlmiseks. Ehk on kunst ainuke vahend,mis Eesti loodust õiglaselt kohelda suudaks?

Üks neist kunstnikest on Jaanika Peerna kes on suutnud seda oma töödes haarata. Kas räägime tema joonistustest või installatsioonidest, ikka on selge, et selle kunstniku tööd ei koosne ülivõrretest ning ennast upitavatest deklaratsioonidest. Eriti just tema joonistused toovad silme ette maakoha maastiku ühel eriliselt külmal märtsikuul: maapinna,mis ikka veel külmunud kuid mille all ootab enda järge algav uus elu.

Ja see, kes võtab endale aega kontemplatsiooniks, tunnetab põhjamaa kevade energiat, mis ei pahvata sulle hooga näkku, vaid ilneb oma tasasel moel, oma enda mõõdetud rütmis, mis nagu eestlase loomuski võib väljaspoolt tulijaid frustreerida.

Peerna elab maalilises Hudsoni jõe orus New Yorgi linnast põhja pool, suved aga veedab Eestis. Ta õppis mitmes Eesti kunstikoolis kui omandas kunstiõpetaja kraadi Tallinna Ülikoolist ning õppis ka Helsingi Kunsti ja Disainiülikoolis. Ei saa üle ega ümber, et ta tööd peegeldavad tema tausta ja keskkonda. “Eestist sain oma kaasa tundlikkuse valguse ning looduse tasase rütmi suhtes,” ütleb Peerna. Iga kord kui ma Põhja-Euroopasse naasen, meenub mulle see ülim kannatlikkus sealses looduses – ei minegid suuri vorme, ei midagi valjult muljetavaldavat. Vaid asjade tasane voolamine.”

Aga et hinnata, mis sul on, peab aeg ajalt selle kaotama. Olles tunni aja rongisõidu kaugusel New Yorgi kesklinnast, on Peerna millegist küll ilma jäänud, aga samas on tal nüüd olemas distants, mis omakorda tema töödele oma mõju avaldab. Kui tema ja David Rothenberg, tema kirjanikust-filosoofist-jazz muusikust abikaasa kolisid elama Cold Springi Hudson jõe orus, tundis kunstnik igatsust avaruse ning horisondi järele. “Ma leidsin end maalimast horisontaalseid töid pika horisondijoonega, mida siinses orus vaid mäetippu ronides näha saab.”

Oma teise magistratuuriõppe jooksul  kui Peerna taotles MFA-kaunite kunstide magistri kraadi New Yorgi Osariigi ülikoolis, suundus  tähelepanu tema töödes enam sisemistele maastikele milles käsitleb mikro- ja makrotasandi suhet, kus mikroskoopiline maailm avaldub kui maastik. Mis iganes suunas Peerna kunst ka arenas, ikkagi tuli aeg-ajalt eri moel pinnale igatsus Eesti maastiku järele.

“Olen teadlik, et põhjus, miks Eesti loodus mu töid mõjutab, peitub faktis, et kolisin Eestist eemale,” ütleb ta. “Kui ma Eestis elaksin, ei märkaks ma ilmselt neid detaile, mida kirjeldasin. Niisiis on õhus teatud nostalgiline ning idealistlik toon, aga mis ma teha saan?”

Üheksakümnendate aastate lõpust alates on Peerna kaardistanud Eesti looduses leiduvat vaikset  olemist oma videoinstallatsioonides ning joonistustes ning näidanud neid Lissabonis, Dubais, New Yorgis, Arhusis ja mujal. Aasta tagasi peale näitust Pariisis mainekas Lavignes Bastille galeriis ostis Prantsuse Rahvuslik Kunstikollektsioon tema suureformaadilise joonistuse oma kogusse.

Peerna on eesti kunstnik, kes enam tuntud väljaspool Eestit kui Eesti siseselt. Suuresti tuleneb see sellest, et ta pole Eesti kunstiilmas jõuliselt reputatsiooni püüelnud, aga ka sellest, et ta areng kunstnikuna toimus erinevalt Eesti traditsioonilisest viisist. Tallinna ülikooli tudengina õppis ta kunsti õpetamist, mitte kunsti ennast. “Mul polnud ju õiget tunnistust ette näidata kunstniku karjääri jaoks Eesti kontekstis.”

Väljastpoolseisjale on Eesti kunsti-ilmas kanna kinnitamine raske võitlus, mida oleks parem vältida. Eesti kunstnikud tunduvad elavat lõpematus võitluskeerises: näpista väljaminekuid siin ja seal, et lõuendit ja värve osta; loo kogum töid,mida näidata; oota paar aastat, et leida väärikas galerii; maksta galeriiomanikule; osta alkoholi teistele vaestele kunstnikele oma näituse avamisel; kannata välja kohustulik kõne oma töö tähtsusest; looda, et Kultuurkapitali toetus katab kulud kui tööd ei müü; ning palu tollelt ühelt, kes su töö ostab, et ta maksaks sulas, et maksudest kõrvale hiilida. Ja siis tee kõik jälle ja jälle uuesti samas järjekorras algusest peale kuni surmani.

Aga kodutunne on veres sees ja varem või hiljem peab kunstnik koju tagasi rändama. Eriti kui ta on seda maad pikalt oma töödes väljendanud. Peerna on tasapisi hakanud vahemaad koduga vähendama. Esimene sild ulatati talle selles suunas New Yorgi Eesti Maja poolt, kus toimus ta ulatuslik isikunäitus aastal 2001. Sellest ajast peale on tal olnud kaks isikunäitust Eestis: 2001 Eesti Kuntiakadeemia galeriis ning 2001 Linnagaleriis.

Ja Peerna tööd on tasapisi hakanud huvi tekitama ka Eesti väikesearvulises tõsiste kunstikogujate ringis. Peale kaheksa aastast vahet on Peernal selle aasta juunikuus näitus Tallinnas ArtDepoo galeriis, mis saab loodetavasti olema järgmine tasane samm selle suunas, et Peernast kui Eesti kunstnikust mõeldaks.

Olla kunstimaailma poolt tunnustatud kusiganes maailma nurgas ei ole kerge ülesanne, aga saavutada seda Ameerika ühendriikides on kindlasti oluliselt raskem kui Eestis. Hoolimata Raul Meele väga kriitilisest artiklist Eesti kunsti-ilma suhtes 2006 aasta Eesti Ekspressis, kus ta kirjutas pikalt riiklike toetuste puudumisest näituste korraldamiseks ning kunstniku üldiseks ellujäämiseks, on teada, et Ameerika ühendriikides on kunstnikel shanss toetust saada mitmeid kordi väiksem, kuna kunstnike arv võrreldes toetuste hulgaga on meeletult suurem. 

Statistiliselt rääkides on  maa jaoks, mille aktiivselt tegusas eas rahvastiku suurus on ainult pisut üle poole miljoni, juba suur asi kui vaid isegi üks elav kunstnik läänes läbi lööks. Fakt, et Eestis on isegi paar kuntnikku (Raul Meel ja Jaan Toomik), kelle nimed on tuttavad New Yorgi galeristidele ja kollektsionääridele, juba iseenesest märkimisväärne.

Jaanika Peerna on liiga tagasihoidlik, et enda nimi nende kunstnikke ritta lisada (kuigi ta töid esindavad kaks New Yorgi kunstidiilerit) ja ütleb, et alles liigub selle suunas. 
Teda intervjueeriti ning pildistati hiljuti varsti Ameerika ühendriikides avaldatava raamatu PRIME jaoks, mis kujutab endast kogumikku oma elu kõrghetkel olevate rahvusvaheliste naiste profiilidest. Raamatusse on koondatud vaid kuuskümmend märkimisväärset naist, kelle hulgas on poliitiline pärijanna Caroline Kennedy, ülemkohtu kohtunik Ruth Bader Ginsburg, supermodel Christy Turlington ja Eesti-Ameerika kunstnik Jaanika Peerna.

“Olen üsna meelitatud, et mind selle raamatu kaante vahele lisati,” ütleb Peerna “kuigi arvan, et minu kõrghetked on alles ees. Nii palju asju on ju veel teha.”

Veel tegemata asjade seas on mitmed näitused oma nüüdses kodus New Yorgis ning suures laias maailmas, aga ka teatud hingelise täiuse ning rahulolu saavutamine läbi lähema kontakti oma päritolumaa kunsti-ilmaga.


Jaanika Peerna näitus ArtDepoo galeriis on avatud 2-30.juunini 2010.